(:)miks need luuleklubid nii vastikud on? mis neil viga on?

 

Luuleklubisid on palju ja üks on ebameeldivam kui teine.

Mike neil ei ole tulemust? Miks nad ei tööta?

Miks nende üllitised ajavad iga kirjaoskaja öökima?

Ja kui klubist tulebki Contra siis alati klubi kiuste mitte tänu klubile?

 

Jaanalind ja parun Münhausen

 

Üks põhjusi on see, et kui algajad treenivad ilma treenerita, siis nad treenivad valesti ja kasutult, sageli teevad endale kahju. Väärastunud tehnika laastab ka kõige säravama ande. Kogenud juhendajat ei ole, nii nagu olid eelmisel okupatsiooni ajal, kui Hellat ja Lõhmus tegid head töö. Loodus ei salli tühja kohta ja nii asub juhtpositsioonile pretensioonikas ja kimedahääle vannabii, isehakanu, sossepp, tross. Kaevurilt ujumist ei õpi. Kujutate isegi ette, mis juhtub koolis, kus õpetaja asemel nahistab tahvli ees hamster, nunnu hamster, selline pontsakas.

 

See oli Münhauseni probleem, ise ennast arvupidi mudast välja ei kisu. Võite muidugi väita, et las upuvad, las kõngevad, kellel neist kahju. Meie kultuuris siiski peetakse kiirabi, tuletõrjet ja vetelpäästet vajalikuks, kui peetakse oluliseks päästa elusid siis võiks päästa ka kirjanduslikke andeid, see oleks õiglane.

 

Juhendaja puudumine on tehniline probleem, võigas kultuurikoonerdamine, julm annetele sülitamise poliitika riigi ja omavalitsuste poole aga luuleklubidel on ka üks teine põhiprobleem – jaanalinnuasjandus. See on teatavat tüüpi sektantlus, andetute omavaheline pugemiskeskkond, kus ei taandarengu põhjuseks ei ole luuletreeneri puudumine vaid põhimõtteline arengu ja tulemuse eitamine. Kui on endale pähe võetud, et kõrgushüppaja peab näoli rentsliporis roomama, siis tulemust ei tule. Ei saagi tulla, tehnika on vale, siin tuleb vale tehnika väärastunud maailmavaatest. Poeetilise tulemuse nimel ei pingutada, ei arendata ennast lugedes ega filosofeerides, lihtsalt lülitatakse ennast luuletegelikkusest välja ning elatakse luulumaailmas. Meie siin saaremaal oleme need ainsad õiged geeniused, need Viidingud ja Karevad on kõik kurjad korruptandid ja sead tüüpi on nende maailmavaade. Selline sekstantlik üksteise perssepugemine võib olla kõll väga mõnus aga poeetilise mõõdupuuga mõõtes on tegu piinliku küündimatusega.

 

Kui kõik need jaanalinnud ja Münhausenid nii andekad on, miks siis keegi neid ei avalda, ei väärikad ajakirjad ega väärikad kirjastused, miks ükski endast lugupidav kriitik nende raamatuid ei arvusta, miks neil ei ole ühtegi tunnustust väljapool nende kodukloaaki. Ütleme, et eesti parnass on kirjanduskorruptantide meelevalla alla, eks mine siis ameerikase ja löö läbi. Nimetage kasvõi üksainus juhtum? Näidake mulle mõne libeda riimikangutaja loetavat luuletust, kas või ühtainukest? Ei ole sellist ja ei saagi olla, luuletused ei teki mustusest ja lollusest. Lihtsalt ei teki.

 

Kui on eriarvamusi ja te tõestate mulle, et kusagil eestis eksisteerib funktsionaalseid luuleklubisid, andke teada. Esitage ahjusoojale väljakutse, klubidevahelised sõpruskohtumised on alati teretulnud. Luule oli veel kaunis hiljuti olümpiaala, miks mitte kivi tõsta ja rinda pista?