(:)kärpimistehnika, juhul kui midagi enam ei aita, ei asendus ega midagi

Eks me kõik ole tänagi lugenud mitmeid totraid luuletusi ja mõelnud, mida nendega peale hakata, kuidas päästa nende lugemisele raisatud aeg, mis meie eluiga lühendab ja elukvaliteeti rüvetab.

Vahel päästab meid ja tekitab poeetilistele terroristidele vaimseid kannatusi vana hea asendustehnika aga mõne julmuse rutiin on nii metoodiline, et asenda nii või teisiti, ei vea välja.

Sellisel juhul soovitan kärpimist, kui totrusel on süsteem, siis lõhu see süsteem ära, igas savis on peidus kruus või kauss, alati pole see kõige suurem kunst aga ikkagi kauss, söö või ise.

Oi see kättemaks on valus, näitad rutiinitallajale, mis tema luuletuses peidus oli ja mida ta sealt ise kätte ei saanud. See lömastamine on õiglane.

Tänane ahjusooja autor on tüüpiline valuüritaja aga meie ei lase ennast piinata, me anname vastu. Ja me anname sellise litri, et mustus pritsib jupiteri kuudeni.

Teadmine ei ole mitte ainult jõud vaid ka vendetta.

Hando Henno

Luik

Kord jalutasin mööda järveranda
ja värske oli hommikune kaste,
mis nüüd haljal rohul tuli kanda;
mis oli laskun'd üle metsalaste.

Seal silmasin ma äkki ühte luike,
kes miskipärast minu poole ujus.
Ehk selle pärast, et ma ühe huike
olin teinud oma ülirõõmsas tujus.

Jah, otse minu juurde tuli, otsa vaatas
ja nõtkel kaelal tõstis üles pea
ja oma musta luigesilma paotas,
et vaadata, kust rohtu võtta hea.

Siis sukeldas ta oma kaela vette,
et luigenokal lasta teha tööd.
Ma usun – tema vaev läks asja ette -
tal nokas vetikas, nüüd muudkui aina söö.

Ta väreleval järvepinnal liikus,
sest toitumine täna oli ladus
ja imevaikselt virvendusel kiikus
ning peagi minu silmist ära kadus.

1999

(:)ja nüüd sama asi kärbitud ja pealkirjastatud,

midagi pole lisatud, see kõik oli seal olemas

(:)ületöötanud hipster

kord

hommikune

kaste
tuli kanda

ma

usun

asja

nüüd

muudkui

aina söö

rioe de Janeiro

27.10.2013