(:)tühisuste tühisus, mandumine ja vabanemine

Siin on kolm tüüpilist luuletust ahjusoojast luulest:

1. esindab kõike halba, mida luulest võib leida: rutiin sisus, vormis, keeles ja autori suhtumises; kujundi ja kompositsiooni puudumine; otse solvav ebaoriginaalsus, ebaloomulikkus ning ebafunktsionaalsus - me näeme siin laialt levinud aga täiesti viljatut moodust luuletust kirjutada, nii küll ei ole arukas kirjutada, sellist toodet võidakse nimetada romantiliseks või ilusaks aga tal puuduvad kõik loomingulise tegevuse tunnused, küll aga leiame igasugust mus´t tüüpi halvamaitselist keelemoonutust; jätke keel rahule, mis ta teile halba on teinud

2.  algab nii nagu on igati mõistlik luuletust alustada, realistlik detail, selge ja arusaadav, inimkeelne, igati loomulik; algolukord on fikseeritud, küsimusi ei teki – kes, kus, mis paigas – aga juba teises reas toimub tagasilangus, autor ei suuda inimeseks jääda, tuuakse sisse riim ja huumor, kas väga riskantset tehnikat, mis töötavad ainult siis, kui neid väga delikaatselt kasutada, vormiline robustsus ja tüüplahendused tapavad luuletuse hetkega, inimene nägi elu aga hakkas siis kunsti tegema ja tõi endale õnnetuse kaela

3. on kõige huvitavam näide ning ainus õnnestunud luuletus käesolevas valikus, autor ei pane rõhku nn poeetilisele sõnavarale, ilule ega labasele tehnikale, korduvad kõrtsielumotiivid loovad rutiini, mis on iga kompositsooni alus, kusjuures tähelepanuväärne on see, et autor ei jää rutiini kinni vaid tuleb sellest armastusemotiiviga ilusasti välja, kindlasti saab seda lihvida ja poleerida aga kont on luuletuses tugev; vastandus, antud juhul seksi ja armastuse vastandus, pole kõige töökindlam lahendus, iga vastandus on siiski ennustatav aga selle luuletuse hoiab ta ilusasti koos; ometi on selles rämedalt alanud loos püüd õilsama elu poole, kas saab olla inimlikumat ja eetilisemat suhtumist? on siin midagi taunimisväärset? luuletus on poeetiliselt ja eetiliselt korrektne

1.    Hando Henno

Ma igatsen Su igatsust
ja nutan Sinu valu,
sest tean, vaid head Sa vajad just
ja halba eal ei talu.

Su soovid on mu soovid ka
Su naer on mulle rõõmuks.
Sind näen ma ainult kaunina,
Sind maitsen õnnesõõmuks.

Ma tean Su vajadusi just,
neid anult täita püüan.
Sest armastust Sa ootad mu´st
kui armu Sinul hüüan. 

2.    Vaice Vahter

Leidsin mikrouunist tassi jahtund teega,
must ja mõru tee, maitsestatud rohke meega.
Meelde tuli rabinali:
kes soovib maitsvat teed, ei tohi koonerdada veega.

3.    Karelus Maximus Magnificus

ma olen seksinud genialistide
klubi suitsuruumis
keppinud zavoodis piljardilaual
põrutanud illegaardi peldikus
millal see ükskord lõpeb
tahan armastada naist

Mida järeldame?

Tervik maksab, kompositsioon teeb puhta nurga; rutiin ee vii sihile, rutiini murdmine aga toimib hästi ja nüüd pange tähele: ilu ei vea välja, isegi moraal töötab paremini, see on mõtlemise koht, eriti kui olete näinud moraalikatastroofe igal sammul, see on valus õppetund.