(:)kolm lohet, kolme peale üks pea

Meil on siin kolm luuletust, kolm algust ent paraku vaid üks lõpp.

Lugege need luuletused läbi ja vaadake kuidas nad algavad, kuidas arenevad ja kuidas lõppevad.

Selline lihtne harjutus iseseisvaks eluks.

Kuidas luuakse rutiin ja mis selle rutiiniga osatakse peale hakata.

1.    Karelus Maximus Magnificus

ei 
saa kurb
kuidagi olla
kui 
eelistatakse
sinule kedagi teist 
või
kolmandat
ahvilegi pole
võimalik
selgeks teha
et 
mesi on
magusam kui
banaan

2.    Kristel Mägedi

mustlane
....

pane käsi alla 
ja ma annan sulle 
õnne toova mündi 
ma annan sulle 
elu õnne 
annan 

las ma loen 
las ma vaatan 

anna mulle oma käsi 
las ma loen 
räägin sulle sinu minevikku 
sinu tulevikku 

juba kaugelt nägin sind tulemas 
teans sinust kõik 
mida sa ise ei tea 
mida sa arvad et sa ei reeda 
mida sa arvad et see ei paista 

oh kallis inimene 
tule 
las ma räägin sulle sinust endast 
asjadest mida oled peitnud enese eest 

tule tule 
anna mulle oma käsi 
ma räägin sulle head 
ku annad mulle raha 

kui annad vähe 
ma räägin halba ka 

anna mulle käsi 
.... 
....

 

3.    Ivar Paulson

minul ja mu tüdruksõbral
on mõlemal kaks musta püstolit
kuid ma ei viitsi enda omasid
küll kogu aeg kaasas kanda

 

 

Analüüs

See on tehniline analüüs, analüüs ei tegele autorite isikuomadustega vaid autorite kirjutatud tekstidega, analüüsi alus on kehtiv poeetiline triviaalsüsteem.

 

Mis on head?

 

1.    Kõigil kolmel luuletusel on teema ja algpunkt, kust luuletust ehitama hakatakse, see on vajalik, sest ilma teemata ja alguseta, ei ole võimalik edasi minna

2.    Luuletus 1 üritab leppida armukatastroofiga, 2 kirjeldab ennustavat mustlast ja 3 relvastatud noorpaari, toredad teemad kõik, kõrge emotsionaalsusega, lihtsalt mõistetavad

3.    Luulelise luule algkoolist pähe taotud sisustampi, väga kanget keelt ja loomalikku riimikangutamist ei ole, põhivigu on välditud

 

Mis on halba?

 

1.    Kaks luuletust on lõpetamata, luuletus 2 ei suuda mingil kombel rutiinist välja tulla, tekst kirjeldab küll mustlaskelmi tavapettust aga ei midagi enamat, et mustlane tahab raha ja et rahast sõltub tema mesijutt või needus, see ei tohiks küll tervele täiskasvanud inimesele üllatusena tulla. tüüpnäide luuletusest, mis ei vii kusagile, kus rutiini loomisele ei järgne midagi ja kõik kukub kolinal kokku

2.    Luuletus 2 on küll lõpetatud, lõpetaud isegi kujundiga, mesibanaani värk, mäletate küll aga lõpu kujund liiga ennustatav, kujund sõnastab eelneva ilusasti ümber aga ei lisa uut vaatenurka, nii me rutiinist me välja ei saa ning luuletus jääb poolikuks

3.    Kõige tugevama lõpuga on luuletus 3 aga ikkagi on palju probleeme, mis ei lase sellel tekstil hiilata, tõesti, viitsimatus relvi kaasas kanda on täiesti piisav vaatenurga muutus ja tooks meid ilusti rutiinist välja, kui paraku ei ole rutiin ise enne korralikult välja arendatud, kogu lugu jääb liiga abstraktseks ja hõredaks, me ei saa teada kellega on tegemist, kus tegevus toimub ja milleks; kohtumine mustlasega ei vaja seletust aga hambuni relvastatud noorpaar küll, ponni ja klaid vä? sõda vä? duellikomplektid vä? midagi ei saa aru, detailipuudus ja põhiteema nõrk arendus ei lase iseenest täiesti korralikul lõpul täiega töötada. tüüpnäide sellest, kuidas hea lõpp ei vea välja, kui luuletusel pole keskkohta, pole arendust, lõpukujund vajab korralikku eeltööd ja nagu ikka, kõik algab elunägemisest, realistlikust detailist ja selgusest, segadusse ei saa tuua pööret ega muutust

4.    Luuletus kaks on samuti liiga skemaatiline, räägi lugu korralikult lahti aga ära tammu ühe koha peal nagu luuletus 2

5.    Mõtle kompositsioonile, mõtle tervikule, ise ei juhtu midagi ja kui juhtub ise, siis haiseb