Wednesday, October 30, 2013
(:)miks need
luuleklubid nii vastikud on? mis neil viga on?
Luuleklubisid
on palju ja üks on ebameeldivam kui teine.
Mike neil ei
ole tulemust? Miks nad ei tööta?
Miks nende
üllitised ajavad iga kirjaoskaja öökima?
Ja kui
klubist tulebki Contra siis alati klubi kiuste mitte tänu klubile?
Jaanalind ja
parun Münhausen
Üks põhjusi
on see, et kui algajad treenivad ilma treenerita, siis nad treenivad valesti ja
kasutult, sageli teevad endale kahju. Väärastunud tehnika laastab ka kõige
säravama ande. Kogenud juhendajat ei ole, nii nagu olid eelmisel okupatsiooni
ajal, kui Hellat ja Lõhmus tegid head töö. Loodus ei salli tühja kohta ja nii asub
juhtpositsioonile pretensioonikas ja kimedahääle vannabii, isehakanu, sossepp, tross.
Kaevurilt ujumist ei õpi. Kujutate isegi ette, mis juhtub koolis, kus õpetaja
asemel nahistab tahvli ees hamster, nunnu hamster, selline pontsakas.
See oli
Münhauseni probleem, ise ennast arvupidi mudast välja ei kisu. Võite muidugi
väita, et las upuvad, las kõngevad, kellel neist kahju. Meie kultuuris siiski
peetakse kiirabi, tuletõrjet ja vetelpäästet vajalikuks, kui peetakse oluliseks
päästa elusid siis võiks päästa ka kirjanduslikke andeid, see oleks õiglane.
Juhendaja
puudumine on tehniline probleem, võigas kultuurikoonerdamine, julm annetele
sülitamise poliitika riigi ja omavalitsuste poole aga luuleklubidel on ka üks
teine põhiprobleem – jaanalinnuasjandus. See on teatavat tüüpi sektantlus,
andetute omavaheline pugemiskeskkond, kus ei taandarengu põhjuseks ei ole luuletreeneri
puudumine vaid põhimõtteline arengu ja tulemuse eitamine. Kui on endale pähe
võetud, et kõrgushüppaja peab näoli rentsliporis roomama, siis tulemust ei
tule. Ei saagi tulla, tehnika on vale, siin tuleb vale tehnika väärastunud
maailmavaatest. Poeetilise tulemuse nimel ei pingutada, ei arendata ennast
lugedes ega filosofeerides, lihtsalt lülitatakse ennast luuletegelikkusest
välja ning elatakse luulumaailmas. Meie siin saaremaal oleme need ainsad õiged
geeniused, need Viidingud ja Karevad on kõik kurjad korruptandid ja sead tüüpi
on nende maailmavaade. Selline sekstantlik üksteise perssepugemine võib olla
kõll väga mõnus aga poeetilise mõõdupuuga mõõtes on tegu piinliku küündimatusega.
Kui kõik
need jaanalinnud ja Münhausenid nii andekad on, miks siis keegi neid ei avalda,
ei väärikad ajakirjad ega väärikad kirjastused, miks ükski endast lugupidav
kriitik nende raamatuid ei arvusta, miks neil ei ole ühtegi tunnustust väljapool
nende kodukloaaki. Ütleme, et eesti parnass on kirjanduskorruptantide
meelevalla alla, eks mine siis ameerikase ja löö läbi. Nimetage kasvõi üksainus
juhtum? Näidake mulle mõne libeda riimikangutaja loetavat luuletust, kas või
ühtainukest? Ei ole sellist ja ei saagi olla, luuletused ei teki mustusest ja
lollusest. Lihtsalt ei teki.
Kui on eriarvamusi
ja te tõestate mulle, et kusagil eestis eksisteerib funktsionaalseid
luuleklubisid, andke teada. Esitage ahjusoojale väljakutse, klubidevahelised
sõpruskohtumised on alati teretulnud. Luule oli veel kaunis hiljuti olümpiaala,
miks mitte kivi tõsta ja rinda pista?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Luuleklubi EOS kutsub sellise jutu peale matile! :P
ReplyDelete