(:)funktsionalism ühe täpselt sihitud jalahoobiga

1.    Mina olen 30+ aastat luuletanud

2.    Elu olen näinud

3.    Ja olen ka hirmsaid elukaid näinud

4.    Üks korduv pilt, nagu refrääni koht kirjanduselu, on selline:

5.    Noorpoeet räägib omaette, kedagi toas ei ole, moblat ei ole käes ega kõrvas,  seisab peegli ees ja seletab, nii ta siis jahub omaette, päevade kaupa – peeglike peeglike, tsau mis teed, niisama nahh, kuule ütle siis, kes on kõige andekam inimene kogu maailmas, ütle nahh, ah et mina olen, see mina siin wää, ohh jahhhhh, ütle seda veel, jahh, jahhh, jahhhh, ma mõtlesin ise ka kohe, et kesse siis muu, ikka mina jah, hea et see asi nüüd selge on, nojah siis…

6.    Täpselt nii ongi

7.    Alati on noorpoeet maailma kõige andekam inimene

8.    See on täiesti kindel ja ümberlükkamatu fakt

9.    Meil on peegli eksperthinnang

10.  Meie ei hakka peegliga vaidlema

11.  Kui maailma kõige andekamad, siis jumal nendega ega see tükki küljest ära ei võta

12.  Aga alati tekib küsimus, miks nende maailma kõige andekamate inimeste luuletehnika nii algeline ja abitu on

13.  Vastus on alati üks

14.  Anne segab

15.  Anne pidurdab

16.  Anne sööb aju ära

17.  Anne paneb loomalikult möögima

18.  Anne tuli püksi, näed siis, just sel hetkel olid püksid jalas

19.  Sellised asjad käivad selle kõige suurema ande juurde

20.  Ega andekoormat ei ole kerge kanda

21.  Just sellepärast, kui näete andekat inimest, aidake ta üle tee

22.  Oh jah, nii ongi need vähesed funktsionaalsed luuletused, mis meil üldse on, kõik ilma eranditeta andetute isikute looming

rio de janeiro

6.11.2013

(:)analüütiku puhkus, vestlus ei tea kellega ja ei te milleks, kasu pole sellest kunagi

ANALÜÜTIK: luules on tehnika ja on ka tehnika puudumine, lonkamine ei ole jooksutehnika, see on füüsiline puue

EI TEA KES: Mina leian, et luule on kunst. Kunstil ei ole piire ega nõudeid. Igaüks võib luua, mida ta heaks arvab. Ainuke küsimus on lihtsalt leida inimesed, kes selles miskit näevad ja seda naudiva

ANALÜÜTIK: kunst vabandab nii küündimatuse, laiskuse, andetuse kui loomalikkuse; jõudu; selle loogikaga jõuab kosmosesse; lihtsalt leia oma sitale kärbes ja jeeeee

EI TEA KES: Ma täitsa sahtlisse kirjutaja. Siin polegi miskit võistlust, kes kellest parem on. Ma pole kuskile pürginudki. Point lihstalt selles, et igale oma. Ja see, kui keegi teine on otsustanud kirjutada, midagi teistsugust kui Sina, ei tee teda kuidagi kehvemaks võii vääramaks. Mina nt ei näe ilu ega vaimustust sellises luules, mis siin enamsti viljeletakse. Mina olen romantiku hingega. Aga enamik jälle naudivad seda, nii et go ahead!

ANALÜÜTIK: kirjanduslugu on hullem kui võistlus, tahad või ei taha, siis on väga vähe võitjaid ja väga palju kaotajaid, ma tean millest ma räägin, sina ei tea, kuula, õpi, see on sinu ainus võimalus

EI TEA KES: Kogu elu on võistlus. Seega võtaksin ühe ala, mida ma teen enda naudinguks, ilma et ma peaksin teistega rüselema. Seega teen edasi, mis meeldib mulle. Ja palun, Sina tee edasi, mis meeldib Sulle.

ANALÜÜTIK: ainus võimalus oma reeglite järgi luuletada on see, kui sa töötad välja veelgi tõhusama tehnika kui kõigi aegade maailmameistrid, kõik muu on vaimuhaigus, psühhopaatilised luulud, tõmblemine

 

KOKKUVÕTTEKS

hämar ollus ilma luule tunnusteta ei ole luule, sa solvad luuletajaid, kui nimetad oma lima luuleks, õpi tehnika selges ja siis hakkame vaatama

KUI SA EI ANALÜÜSI, SIIS SUL PUUDUB KOKKUPUUDE POEETILISE REAALSUSEGA

mõned kargud kõige abitumatele: kujund, kompositsioon, arendused, üleminekud, algus, keskpaik, lõpp, mis hoiab pinget, mis kasvatab pinget, mis vallandab energia; ma põhimõtteliselt ei kisu enda luuletust juppideks (ja kui siis ainult mõne õpiku tarbeks), ma olen andnud õnge, nüüd õngitsege või kõngege nälga lademes kudevaid lõhesid käeulatuses; muidugi on ka põhimõttelisi murunärijaid, ma möönan, sülitades

LÕPP

Luule asju on mõtet kuulata ainult neid, kes on ise midagi silmapaistvat kirjutanud

(:)miks need luuleklubid nii vastikud on? mis neil viga on?

 

Luuleklubisid on palju ja üks on ebameeldivam kui teine.

Mike neil ei ole tulemust? Miks nad ei tööta?

Miks nende üllitised ajavad iga kirjaoskaja öökima?

Ja kui klubist tulebki Contra siis alati klubi kiuste mitte tänu klubile?

 

Jaanalind ja parun Münhausen

 

Üks põhjusi on see, et kui algajad treenivad ilma treenerita, siis nad treenivad valesti ja kasutult, sageli teevad endale kahju. Väärastunud tehnika laastab ka kõige säravama ande. Kogenud juhendajat ei ole, nii nagu olid eelmisel okupatsiooni ajal, kui Hellat ja Lõhmus tegid head töö. Loodus ei salli tühja kohta ja nii asub juhtpositsioonile pretensioonikas ja kimedahääle vannabii, isehakanu, sossepp, tross. Kaevurilt ujumist ei õpi. Kujutate isegi ette, mis juhtub koolis, kus õpetaja asemel nahistab tahvli ees hamster, nunnu hamster, selline pontsakas.

 

See oli Münhauseni probleem, ise ennast arvupidi mudast välja ei kisu. Võite muidugi väita, et las upuvad, las kõngevad, kellel neist kahju. Meie kultuuris siiski peetakse kiirabi, tuletõrjet ja vetelpäästet vajalikuks, kui peetakse oluliseks päästa elusid siis võiks päästa ka kirjanduslikke andeid, see oleks õiglane.

 

Juhendaja puudumine on tehniline probleem, võigas kultuurikoonerdamine, julm annetele sülitamise poliitika riigi ja omavalitsuste poole aga luuleklubidel on ka üks teine põhiprobleem – jaanalinnuasjandus. See on teatavat tüüpi sektantlus, andetute omavaheline pugemiskeskkond, kus ei taandarengu põhjuseks ei ole luuletreeneri puudumine vaid põhimõtteline arengu ja tulemuse eitamine. Kui on endale pähe võetud, et kõrgushüppaja peab näoli rentsliporis roomama, siis tulemust ei tule. Ei saagi tulla, tehnika on vale, siin tuleb vale tehnika väärastunud maailmavaatest. Poeetilise tulemuse nimel ei pingutada, ei arendata ennast lugedes ega filosofeerides, lihtsalt lülitatakse ennast luuletegelikkusest välja ning elatakse luulumaailmas. Meie siin saaremaal oleme need ainsad õiged geeniused, need Viidingud ja Karevad on kõik kurjad korruptandid ja sead tüüpi on nende maailmavaade. Selline sekstantlik üksteise perssepugemine võib olla kõll väga mõnus aga poeetilise mõõdupuuga mõõtes on tegu piinliku küündimatusega.

 

Kui kõik need jaanalinnud ja Münhausenid nii andekad on, miks siis keegi neid ei avalda, ei väärikad ajakirjad ega väärikad kirjastused, miks ükski endast lugupidav kriitik nende raamatuid ei arvusta, miks neil ei ole ühtegi tunnustust väljapool nende kodukloaaki. Ütleme, et eesti parnass on kirjanduskorruptantide meelevalla alla, eks mine siis ameerikase ja löö läbi. Nimetage kasvõi üksainus juhtum? Näidake mulle mõne libeda riimikangutaja loetavat luuletust, kas või ühtainukest? Ei ole sellist ja ei saagi olla, luuletused ei teki mustusest ja lollusest. Lihtsalt ei teki.

 

Kui on eriarvamusi ja te tõestate mulle, et kusagil eestis eksisteerib funktsionaalseid luuleklubisid, andke teada. Esitage ahjusoojale väljakutse, klubidevahelised sõpruskohtumised on alati teretulnud. Luule oli veel kaunis hiljuti olümpiaala, miks mitte kivi tõsta ja rinda pista?