(:)vahele jäid, hakkame aga jälle kõrvu rullima

1. Nagu ei oleks varem räägitud
2. Kas üks luuletus peab manduma nagu eesti riik ja rahvas?
3. Kas peab manduma, küsitakse?
4. Kas luuletus peab algama kujundiga ja lõppema vaimuhämarusega?
5. Kas tark inimene paneb kujundi algusesse ja hakkab siis langevas tempos soiguma?
6. Kas sa saad on tippkujundist midagi paremat kirjutada?
7. Kui saad, miks sa siis ei kirjuta?
8.  Miks keegi ei saa?
9. Miks krimiromaani alguses mõrvari nime ei avaldata?
10.  Kurat küll
11.  Ainus vabandus on see, et seda viga teevad ka paljud profiluuletajad
12.  Mõtlematus, emotsionaalne loomalikkus, totrus
13.  Kujund ei ole luuletuse algus, kujund on luuletuse lõpp
14.  See on reegel ja seda reeglit saab rikkuda ainult see, kes on võimeline järjest 20 reeglipärast luuletust kirjutama aga selle reegli tõhus rikkumine raiskab niipalju energiat, et sellega saab kirjutada 30 reegipärast ja funktsionaalset luuletust
15.  Kui paned kujund algusse ja kujundi järele savi, siis sa sured
16.  Elu nii halb va?
17.  Kujund ilma kompara on loodusõnnetus?
18.  Annan head nõu
19.  Valmista luuletusele fikseeritud algus, arenda teema välja, loo rutiin ja murra see rutiin kujundiga, nii tehakse
20.  Enne kui luuletuse üles riputada, vaata kas põhiviga sees ei ole, vaata kas tempo ei lange
21.  Kui langeb, tööta kompaga, kompa on õpitav, kujund on anne
22.  See väike töö võtab 15 minutit
    
    

Andres Rõhu:

kõik mida on puutunud
su sitane näpp
on saanud
kullaks
raha hingus
lausa lõõmab

PS

(:)sellest saab asja, kui...

rio de janeiro

5.11.2013

(:)analüütiku puhkus, vestlus ei tea kellega ja ei te milleks, kasu pole sellest kunagi

ANALÜÜTIK: luules on tehnika ja on ka tehnika puudumine, lonkamine ei ole jooksutehnika, see on füüsiline puue

EI TEA KES: Mina leian, et luule on kunst. Kunstil ei ole piire ega nõudeid. Igaüks võib luua, mida ta heaks arvab. Ainuke küsimus on lihtsalt leida inimesed, kes selles miskit näevad ja seda naudiva

ANALÜÜTIK: kunst vabandab nii küündimatuse, laiskuse, andetuse kui loomalikkuse; jõudu; selle loogikaga jõuab kosmosesse; lihtsalt leia oma sitale kärbes ja jeeeee

EI TEA KES: Ma täitsa sahtlisse kirjutaja. Siin polegi miskit võistlust, kes kellest parem on. Ma pole kuskile pürginudki. Point lihstalt selles, et igale oma. Ja see, kui keegi teine on otsustanud kirjutada, midagi teistsugust kui Sina, ei tee teda kuidagi kehvemaks võii vääramaks. Mina nt ei näe ilu ega vaimustust sellises luules, mis siin enamsti viljeletakse. Mina olen romantiku hingega. Aga enamik jälle naudivad seda, nii et go ahead!

ANALÜÜTIK: kirjanduslugu on hullem kui võistlus, tahad või ei taha, siis on väga vähe võitjaid ja väga palju kaotajaid, ma tean millest ma räägin, sina ei tea, kuula, õpi, see on sinu ainus võimalus

EI TEA KES: Kogu elu on võistlus. Seega võtaksin ühe ala, mida ma teen enda naudinguks, ilma et ma peaksin teistega rüselema. Seega teen edasi, mis meeldib mulle. Ja palun, Sina tee edasi, mis meeldib Sulle.

ANALÜÜTIK: ainus võimalus oma reeglite järgi luuletada on see, kui sa töötad välja veelgi tõhusama tehnika kui kõigi aegade maailmameistrid, kõik muu on vaimuhaigus, psühhopaatilised luulud, tõmblemine

 

KOKKUVÕTTEKS

hämar ollus ilma luule tunnusteta ei ole luule, sa solvad luuletajaid, kui nimetad oma lima luuleks, õpi tehnika selges ja siis hakkame vaatama

KUI SA EI ANALÜÜSI, SIIS SUL PUUDUB KOKKUPUUDE POEETILISE REAALSUSEGA

mõned kargud kõige abitumatele: kujund, kompositsioon, arendused, üleminekud, algus, keskpaik, lõpp, mis hoiab pinget, mis kasvatab pinget, mis vallandab energia; ma põhimõtteliselt ei kisu enda luuletust juppideks (ja kui siis ainult mõne õpiku tarbeks), ma olen andnud õnge, nüüd õngitsege või kõngege nälga lademes kudevaid lõhesid käeulatuses; muidugi on ka põhimõttelisi murunärijaid, ma möönan, sülitades

LÕPP

Luule asju on mõtet kuulata ainult neid, kes on ise midagi silmapaistvat kirjutanud

(:)luuleklubi eos (s 1986) rakverest võttis väljakutse vastu

1. Teised kardavad ja väga õigesti teevad

2. Info: 2 raamatut http://www.apollo.ee/kogutud-luuletusi-eos.html ja http://www.apollo.ee/paikesepistesonaat.html ning võrgukraam http://luuleklubieos.blogspot.com/ ja http://josephine0076luule.blogspot.com/

3. Ainus küsimus on sõpruskohtumise format

4. Muidugi ka usaldusväärsed ning erapooletud luulekohtunikud, publik mingu fagiira taha ja häbenegu

5. Ootan ettepanekuid nii eoselt kui ahjusoojalt

6. Põhiküsimus, kas kohtuda näost näkku, mis oleks tore

7. Või eelistada säästuvarianti ja ajada võrgus asju, ma atvan et luule on püha ja siin pole viisakas koonerdada

8. Niipalju projektikirjutamisvõimekust peaks ikka olema, et kohalikest kulkadest bussiraha välja võluda

9. Hukkmine peab olema avalik

(:)riimipidurist viimast korda, kaua võib

 

1.    Kust see riim üldse tuli? Tegu on mnemotehnilise vahendiga, mis aitas kirjaoskamatutel isikutel teksti meeles pidada; tegu on kirjaoskuse eelse rudimendiga, eesti luulesse tuli lõppriim koos saksa okupatsiooniga ja biidermeierlike kollaborantidega, vaata koidula jms, nii et midagi võikamat on poeesias üldse raske ette kujutada, orjameeluse kvintessents

2.    Eesti luules, rahvaluules, muud meil ei olnudki, ei ole lõppriimi, rahvaluule kasutas algriimi ja mitte totrusest vaid põhjusel, et meie keeles on lõppriimi liiga vähe, sellest vähesest ei piisa, et ennast vabalt ja kujundlikult väljendada

3.    Lõppriim on eesti keeles luulepidur, kotijooksjad ei jõua staadionil kaugele, seda meeles pidage

4.    Mainitud pidurit mahitavad võhikud: algkooli õpetajad, kes lastele õõnsalt kõlava ellen niiduga vastu pead valavad, muidugi on tegemist kuriteoga eesti kultuuri vastu (ott arderit ja ilmar trulli nagu poleksi olemas, kusjuures mülemal on suurepäraseid riimilisi asju), koidulafetishistid haridus ja kultuurisüsteemis, kellel tuleks käed raudu panna, kolmanda ja neljanda järgulised poeedid, kes midagi suure vaevaga kokku käkerdavad aga pole ühtegi raamatut lugenud ega oma kasutust elust järeldust teinud ning kõikvõimalikud koomikud, lõppriim on tõesti perversselt naljaks

5.    Jah, kõla, muidugi kõla aga miks peab kõla saavutamiseks kasutama tehnikat, mis kõike muud takistab (eelkõige kujundlikku eneseväljendust) ja kas kõla on seda väärt, et lolli mängida, ma ütlen et ei ole; muusika on kõla ja kui luule oleks kõlavam kui muusika, siis oleks kõik pändimehed juba ammu nälga surnud, muusikaga ei võistle poeet nii ega teisiti; luulel on oma tugevused, eelkõige üldistus, tihedus ja kujundlikkus, seda jaagup kreem juba järgi ei tee; kui luule ei tegele oma tugevuste väljaarendamisega, siis pole tal vähimatki lootust

6.    Kui sa tahad kõla, siis vali tehnika, mis annab ruumi ka muule kui ainult kõla, mind isiklikult kõla ei veena, kristallikõla purju ei tee

7.    Miks meil enam riimilisi luuletajaid ei ole? Ja kui on, siis miks nad kasutavad võru keelt nagu kontra või slängi nagu Baier? Variante ei ole, pärast august sanga pole meil suuri riimilisi luuletajaid ette näidata, nii nagu enam kakssada aastat ei ole kirjutatud ühtegi suurt ooperit, miks? See tehnika on ennast ammendanud

8.    Vabal maal võib igaüks tegeleda täieliku totrusega, see ei ole keelatud aga sellest ei ole ka mitte midagi kasu

9.    Puht pragmaatiline pidur on selles, et kõik keeleilule rajatud asjad on tõlkimatud ja seega ei ulatu meie väikeselt turult kaugemale, ahne ja upsakas isik ei saa juba sellpärast riimi kangutada, ta on mõistetud kolklusse ja unustusse, meie rahvas sureb kohe välja ja maakeelsed asjad visatakse minema kui kasutud ja aegunud

10. Väärikas poeet aga ei saa riimi kasutada, sest see loomalik tehnika on alandav

11. Mina olen teinud kompromissi, kasutan riimi vahel harva, kõige jälgimate teemade ja isikute kujutamisel, sinna see sobib

12. Kui keegi väidab, et jürgen rooste riimilised luuletused on tema parimad luuletused, siis ma tahan analüüsi näha, siiani ei ole näinud

13. Teoreetiliselt on nii, et kui saab uksest, siis ei ole eriti tark väljuda läbi prügišahti

(:)kärpimistehnika, juhul kui midagi enam ei aita, ei asendus ega midagi

Eks me kõik ole tänagi lugenud mitmeid totraid luuletusi ja mõelnud, mida nendega peale hakata, kuidas päästa nende lugemisele raisatud aeg, mis meie eluiga lühendab ja elukvaliteeti rüvetab.

Vahel päästab meid ja tekitab poeetilistele terroristidele vaimseid kannatusi vana hea asendustehnika aga mõne julmuse rutiin on nii metoodiline, et asenda nii või teisiti, ei vea välja.

Sellisel juhul soovitan kärpimist, kui totrusel on süsteem, siis lõhu see süsteem ära, igas savis on peidus kruus või kauss, alati pole see kõige suurem kunst aga ikkagi kauss, söö või ise.

Oi see kättemaks on valus, näitad rutiinitallajale, mis tema luuletuses peidus oli ja mida ta sealt ise kätte ei saanud. See lömastamine on õiglane.

Tänane ahjusooja autor on tüüpiline valuüritaja aga meie ei lase ennast piinata, me anname vastu. Ja me anname sellise litri, et mustus pritsib jupiteri kuudeni.

Teadmine ei ole mitte ainult jõud vaid ka vendetta.

Hando Henno

Luik

Kord jalutasin mööda järveranda
ja värske oli hommikune kaste,
mis nüüd haljal rohul tuli kanda;
mis oli laskun'd üle metsalaste.

Seal silmasin ma äkki ühte luike,
kes miskipärast minu poole ujus.
Ehk selle pärast, et ma ühe huike
olin teinud oma ülirõõmsas tujus.

Jah, otse minu juurde tuli, otsa vaatas
ja nõtkel kaelal tõstis üles pea
ja oma musta luigesilma paotas,
et vaadata, kust rohtu võtta hea.

Siis sukeldas ta oma kaela vette,
et luigenokal lasta teha tööd.
Ma usun – tema vaev läks asja ette -
tal nokas vetikas, nüüd muudkui aina söö.

Ta väreleval järvepinnal liikus,
sest toitumine täna oli ladus
ja imevaikselt virvendusel kiikus
ning peagi minu silmist ära kadus.

1999

(:)ja nüüd sama asi kärbitud ja pealkirjastatud,

midagi pole lisatud, see kõik oli seal olemas

(:)ületöötanud hipster

kord

hommikune

kaste
tuli kanda

ma

usun

asja

nüüd

muudkui

aina söö

rioe de Janeiro

27.10.2013

(:)lihtne asendus päästab päeva

Eks me kõik ole lugenud totraid luuletusi ja mõelnud, mida nendega peale hakata, kuidas päästa nende lugemisele raisatud aeg, mis meie eluiga lühendab ja elukvaliteeti rüvetab.

Üks lihtne soovitus, kuna tavatotrus ei ole kunagi piisavalt totter, siis kasutage asendustehnikat, asendage romantilised stambid, need kõige jälgimad mõnede teiste sama levinud aga värskemate vaimunõtrustega.

Toon konkreetse näite, originaalluuletuse lõpuni lugemisega ei pea pingutama, kõik saab vähem kui kümne reaga selgeks.

Too vaimse rutiini asemele probleem ja küll sa siis näed.

Samas on võimalik sinu aega raisanud poeedile koht kätte näidata küllaltki alandaval viisil – isegi masinlik asendus töötab paremini kui sina.

Ja siit ta tuleb, meie tänane valulaps.

Marlen Mais

Töötu lilleneiu

Igal hilisõhtul jalutab töötu lilleneiu
tänavalaternate valgel 
mööda kitsast äärelinna teed ning
kuulatab jõe lähedal ärklitoas kogunevate luuletajate hääli
Need räägivad salapärastest rahnudest,
mis nii kõrged, et kohati ulatuvad nende tipud vastu taevakaart
Rahnude sisse olevat raiutud koopad
mille seintel kivist riiulitel
pikutavad kõige kirkamatest värvidest toosid

Hõbedane 
nii selge
samas läbikumav
Punane 
rubiinidega
nagu päikeseloojang
Smaragdroheline 
justkui öine laotus ning 
Safiir
nagu jäine hommikuhämarus 

Külm õhk näpistab põski
kui töötu lilleneiu ruttab üle silla
jõe vasakpoolsele kaldale
otsides müstilisi rahnusid, millest luuletajad rääkisid
Kuid tühermaalapil on säilinud vaid sihverplaatidele 
graveeritud punased numbrid
mis kunagi tähistasid jõest eemale viivaid tänavaid

Tüdruk tõmbab viltjaki hõlmad tugevamini koomale ning astub tagasi sillale
Ta ei näe kuidas tema selja taga 
trööstitu pimeduse keskel 
lahvatavad leekidesse krüptilised numbrid
ning kerkivad esile peidetud rahnud, mis nii kõrged, 
et kohati ulatuvad nende tipud vastu taevakaart

(:)sama asi lihtsate asendustega

Töötu hipster

Igal hilisõhtul jalutab töötu hipster
tänavalaternate valgel 
mööda kitsast äärelinna teed ning
kuulatab jõe lähedal ärklitoas

kogunevate vabamüürlaste hääli
Need räägivad salapärastest

pühadest graalidest,
mis nii kõrged, et kohati ulatub

nende pühadus vastu taevakaart
pühade graalide sisse olevat raiutud koopad
mille seintel kivist riiulitel
pikutavad kõige kirkamatest värvidest toosid

Hõbedane 
nii selge
samas läbikumav
Punane 
rubiinidega
nagu päikeseloojang
Smaragdroheline 
justkui öine laotus ning 
Safiir
nagu jäine hommikuhämarus 

Külm õhk näpistab põski
kui töötu hipster ruttab üle silla
jõe vasakpoolsele kaldale
otsides müstilisi pühsid graalisid

millest vabamüürlased rääkisid
Kuid tühermaalapil on säilinud vaid sihverplaatidele 
graveeritud punased numbrid
mis kunagi tähistasid jõest eemale viivaid tänavaid

töötu hipster tõmbab viltjaki hõlmad

tugevamini koomale ning astub tagasi sillale
Ta ei näe kuidas tema selja taga 
trööstitu pimeduse keskel 
lahvatavad leekidesse krüptilised numbrid
ning kerkivad esile peidetud

pühad graalid, mis nii kõrged, 
et kohati ulatuvad nende

pühadused vastu taevakaart