(:)funktsionalism ühe täpselt sihitud jalahoobiga

1.    Mina olen 30+ aastat luuletanud

2.    Elu olen näinud

3.    Ja olen ka hirmsaid elukaid näinud

4.    Üks korduv pilt, nagu refrääni koht kirjanduselu, on selline:

5.    Noorpoeet räägib omaette, kedagi toas ei ole, moblat ei ole käes ega kõrvas,  seisab peegli ees ja seletab, nii ta siis jahub omaette, päevade kaupa – peeglike peeglike, tsau mis teed, niisama nahh, kuule ütle siis, kes on kõige andekam inimene kogu maailmas, ütle nahh, ah et mina olen, see mina siin wää, ohh jahhhhh, ütle seda veel, jahh, jahhh, jahhhh, ma mõtlesin ise ka kohe, et kesse siis muu, ikka mina jah, hea et see asi nüüd selge on, nojah siis…

6.    Täpselt nii ongi

7.    Alati on noorpoeet maailma kõige andekam inimene

8.    See on täiesti kindel ja ümberlükkamatu fakt

9.    Meil on peegli eksperthinnang

10.  Meie ei hakka peegliga vaidlema

11.  Kui maailma kõige andekamad, siis jumal nendega ega see tükki küljest ära ei võta

12.  Aga alati tekib küsimus, miks nende maailma kõige andekamate inimeste luuletehnika nii algeline ja abitu on

13.  Vastus on alati üks

14.  Anne segab

15.  Anne pidurdab

16.  Anne sööb aju ära

17.  Anne paneb loomalikult möögima

18.  Anne tuli püksi, näed siis, just sel hetkel olid püksid jalas

19.  Sellised asjad käivad selle kõige suurema ande juurde

20.  Ega andekoormat ei ole kerge kanda

21.  Just sellepärast, kui näete andekat inimest, aidake ta üle tee

22.  Oh jah, nii ongi need vähesed funktsionaalsed luuletused, mis meil üldse on, kõik ilma eranditeta andetute isikute looming

rio de janeiro

6.11.2013