(:)analüütiku puhkus, vestlus ei tea kellega ja ei te milleks, kasu pole sellest kunagi

ANALÜÜTIK: luules on tehnika ja on ka tehnika puudumine, lonkamine ei ole jooksutehnika, see on füüsiline puue

EI TEA KES: Mina leian, et luule on kunst. Kunstil ei ole piire ega nõudeid. Igaüks võib luua, mida ta heaks arvab. Ainuke küsimus on lihtsalt leida inimesed, kes selles miskit näevad ja seda naudiva

ANALÜÜTIK: kunst vabandab nii küündimatuse, laiskuse, andetuse kui loomalikkuse; jõudu; selle loogikaga jõuab kosmosesse; lihtsalt leia oma sitale kärbes ja jeeeee

EI TEA KES: Ma täitsa sahtlisse kirjutaja. Siin polegi miskit võistlust, kes kellest parem on. Ma pole kuskile pürginudki. Point lihstalt selles, et igale oma. Ja see, kui keegi teine on otsustanud kirjutada, midagi teistsugust kui Sina, ei tee teda kuidagi kehvemaks võii vääramaks. Mina nt ei näe ilu ega vaimustust sellises luules, mis siin enamsti viljeletakse. Mina olen romantiku hingega. Aga enamik jälle naudivad seda, nii et go ahead!

ANALÜÜTIK: kirjanduslugu on hullem kui võistlus, tahad või ei taha, siis on väga vähe võitjaid ja väga palju kaotajaid, ma tean millest ma räägin, sina ei tea, kuula, õpi, see on sinu ainus võimalus

EI TEA KES: Kogu elu on võistlus. Seega võtaksin ühe ala, mida ma teen enda naudinguks, ilma et ma peaksin teistega rüselema. Seega teen edasi, mis meeldib mulle. Ja palun, Sina tee edasi, mis meeldib Sulle.

ANALÜÜTIK: ainus võimalus oma reeglite järgi luuletada on see, kui sa töötad välja veelgi tõhusama tehnika kui kõigi aegade maailmameistrid, kõik muu on vaimuhaigus, psühhopaatilised luulud, tõmblemine

 

KOKKUVÕTTEKS

hämar ollus ilma luule tunnusteta ei ole luule, sa solvad luuletajaid, kui nimetad oma lima luuleks, õpi tehnika selges ja siis hakkame vaatama

KUI SA EI ANALÜÜSI, SIIS SUL PUUDUB KOKKUPUUDE POEETILISE REAALSUSEGA

mõned kargud kõige abitumatele: kujund, kompositsioon, arendused, üleminekud, algus, keskpaik, lõpp, mis hoiab pinget, mis kasvatab pinget, mis vallandab energia; ma põhimõtteliselt ei kisu enda luuletust juppideks (ja kui siis ainult mõne õpiku tarbeks), ma olen andnud õnge, nüüd õngitsege või kõngege nälga lademes kudevaid lõhesid käeulatuses; muidugi on ka põhimõttelisi murunärijaid, ma möönan, sülitades

LÕPP

Luule asju on mõtet kuulata ainult neid, kes on ise midagi silmapaistvat kirjutanud